Autor: Liis Seljamaa
Tuul kuni 7m/s ja paadis strateegiliselt valesti valitud istekoht tähendab, et saarevaht jõuab Kerile märja püksitagumikuga.
Elan sel nädalal taas saarevahina Keri saarel, seekord neljandat korda. Alustame teekonda pühapäeva lõuna paiku Leppneeme sadamast. Ennustuse järgi tõstab tuult ja kapten Peep Rada arvab ilmakaarti takseerides, et täna saab vist märjaks.
Veidi aru pidanud, võtab ta ketsid ja sokid jalast, varbad võivad ju märjaks saada, jalanõusid kuivatada on palju tülikam.
Pauhh! ja pauhh! hüppab meie paadike ühelt lainelt teisele, 43 kilomeetrit tunnis. Juba esimese minuti jooksul saan aru, et olen valinud endale istumiseks kõige viletsama koha, ees vasakus pardas, kuhu laine kõige rohkem vastu käib.
Keeran selja mere poole, sest kuiv silmnägu on ka midagi väärt, minu tagapoole kastab Läänemeri lühikese aja jooksul kenasti läbimärjaks. Paar korda käib vesi ka üle paadi, nii et piserdatud saavad kõik reisijad. Muid vahejuhtumeid reisi jooksul ette ei tule.
Nagu teada, tuleb eluks vajalik iseendal kaasa tuua, nii on puud ja joogivesi jätkuvalt kõige olulisemad asjad Keril. Vett saab hädapärast ka kaevust, aga igaks juhuks tarime ikka mõnikümmend liitrit kaasa.
Saarevahi pagasist lõviosa moodustavad seekord küttepuud. Neid läheb vaja muidugi sauna kütmiseks, aga väljas on enne jaanipäeva veel nii külm, et saarevaht Mari, kes meile kohustused üle annab, on kogu eelneva nädala jooksul iga päev ka toas tule ahju teinud.
Ilmateenistus lubab meile küll soojemat ilma, aga kogenud saarevaht on skeptiline. Pealegi puhub tuul siin toad jahedaks ja teisipäeval pidi vihma sadama. Parem jäägu küttepuid üle, kui et neist puudus tuleb.
Päris kindlasti hakkab inimene aga külmetama märgades riietes, nii on vettinud pükstega saarevahi esimene tegu kõik seljasolevad riided kuivama riputada. Sellise tuulega on vähemalt lootust, et need kiiresti ära kuivavad.
Teine tegu on saar üle vaadata. Võrreldes varasemate saarevahi-aastatega on rahvast. Tuletorni renoveerimine edeneb silma järgi kenasti, uus kivimüür on kerkinud juba mitme meetri kõrgusele. Esimese etapi uuendustööd peaksid plaanide kohaselt valmis saama oktoobriks ja Transpordiamet usub, et see nii ka läheb.
Saare pärisperemehed, linnud, teevad oma pesad endiselt sinna, kus inimesed käia tahavad. Tiirud on kärmed nokkima, nii käib paadist saarele kõndimine hoogsa kätega vehkimise ja valju kirumise saatel.
Artikkel on kirjutatud Maalehele.
Foto: Liis Seljamaa
