Keri tuletorn

Sadama vaade 1960

Keri tuletornil on aastasadade pikkune ajalugu. Keri saar asub maismaast eemal ning on heaks orientiiriks ranniku lähedal navigeerimisel, kuid saar ise ning selle lähedal asuvad madalad on ikkagi ohuks meresõitjatele. Seetõttu on seal pimedal ajal tuld tehtud juba enne tuletorni ehitamist.

Esimest korda märgitakse Keri saar merekaardile 1623. aastal. Hollandi kartograaf Willem Janszoon Blaeu annab välja meresõiduatlase „Zeespiegel” (Merepeegel). Atlase osaks olevas lootsiraamatus on Keri kohta kirjas: „Väike paljas leetseljak, keskel meremärk”.

 

Blaeu atlase Soome lahe kaardil on Keri meremärgile sarnane märk joonistatud ka Vaindloole. Veelgi huvitavam on Vaindloo saare nimi – Eylandt met de stengh.  Tõlkes: „meremärgiga saar”. Hollandikeelne sõna „steng” tähendab nii posti, tengi (ehk mastijätku) kui ka puidust meremärki.

 

Järgmise kahesaja aasta jooksul mugandub Eylandt met de stengh järkjärgult Stångskäretiks, Stengholmiks, Stengskäriks ning lõpuks hoopiski Stenskäriks ehk Kivisaareks. Keri ajaloo aspektist on aga Vaindloo saare algne nimi tähtis selles mõttes, et  annab meile alust väita – Keri esimene meremärk oli kindlasti puidust, mitte kivist, nagu mõnikord arvatud.

 

Blaeu kaardil on kivisammast meremärgina kujutatud ka Hiiumaal, Kõpus. Nagu ajaloost teada, siis hakati Kõpu sambal tuld süütama alles 17. sajandi keskel. Seega olid 17. sajandi alguses nii Kõpu, Keri kui Vaindloo võrdselt Eesti ranniku päevamärgid. Kuigi erinevatest materjalidest ning esimene neist ligi 100 aastat vanem kui ülejäänud kaks.

 

Kuidas Kõpu samba rajamine alguse sai, on hästi teada. Keri ja Vaindloo päevamärkide suhtes ajalugu kahjuks vaikib. Sündmuste käiku võib aga ilma suuremate raskusteta aimata. 17. sajandil alguseks oli Soome laht muutunud Rootsi riigi sisemereks. Varasem hõre laevaliiklus Tallinnast ida suunas oli asendunud tihedamaga. Paljudel oli tarvis purjetada Rootsist Ingerimaale või „idapealinna” Narva ning tagasi. Soome laht oli aga enamikule laevnikest tundmatu ja navigeerimiseks keeruline. Postide-mastide püstitamine Kerile ja Vaindloole  ei olnud just raske, kuid parandas oluliselt meresõidu ohutust. Enamus navigatsioonist toimus ju suve esimesel poolel, valgete ööde aegu, kui stenge oli lihtne märgata. Sügisest reisimist, kui ööd on pimedad ning ilm sageli väga tuuline, üritati vältida.

Blaeu kaardile kantud Keri ja Vaindloo meremärkide olemasolu kinnitasid oma kaartidel kõik järgnevad 17. sajandil kaardivalmistajad, kes detailsemaid Soome lahe kaarte välja andsid. Eestis on laiemalt tuntud näiteks rootslase Petter Gedda 1695. aasta kaart.

Keri 1934

18. sajandi alguses tõusis aga järsult laevaliikluse intensiivsus Soome lahel. Põhjasõja tulemusena muutus Soome laht kümnekonna aasta jooksul Rootsi riigi tagahoovist Venemaa väravaks. Suurriigi värava juures on aga ikka tunglemist ning see vajab valvamist.

 

Peeter I käsul ehitati Soome lahele seninägematult suur laevastik. Kui 1710. aasta paiku omas Venemaa Läänemerel ainult 12 suurt purjelaeva ja 8 galeeri (kuni 50 aeruga paati, mis sobisid hästi meresõjaks skäärides), siis 8 aasta pärast oli suuri purjelaevu juba 40 ning galeere üle 200. Purjelaevade põhibaasiks oli Kroonlinn ja galeeridel Viiburi. Kui lisada siia juurde veel mittesõjalaevad ning välismaalt Peterburi suunduvad kaubalaevad – aastal 1718 oli neid näiteks 122, – liikus nüüd igal suvel Soome lahel mitusada laeva. Sõjalaevad patrullisid veeteedel, käidi sõjakäikudel Rootsi suunas, veeti kaupu, varustust ja sõjasaaki. Samas puudusid aga kaasaegsed merekaardid ning tuletornid. Kus väga vaja ja võimalik, lisati küll juurde päevamärke. See oli aga väike leevendus. Madalatele sattumised ja isegi laevahukud polnud harvad.

 

1718. aasta juuli teisel poolel, viibis tsaar Peeter I paar nädalalt Tallinnas. Ta oli teel Ahvenamaale, kus toimusid parasjagu läbirääkimised Rootsiga Põhjasõja lõpetamise küsimuses. 22. juulil kirjutas Peeter I pikema märgukirja sõjalaevastiku ülemale krahv Fjodor Apraksinile meresõiduohutuse teemal. Kirjast võib välja lugeda, et tsaari oli väga pahandanud järjekordne intsident Soome lahel. Seekord seoses kontr-admiral Muhanovi juhitud laeva kividele sattumisega. Seda tsaari kirja peetakse pöördepunktiks Venemaa tuletorninduse ajaloos. Algas süstemaatiline tuletornide ehitamine.

Vaade tornist loodesse 1969

Peab siiski ütlema, et kirja kirjutamise ajal Soome laht enam päris ilma tuletornideta ei olnud. Kuid neid oli ainult kaks.Üks asust täiesti Soome lahe lõpus, Neeva jõe suudmes. Jänesesaarel asuva Peeter-Pauli kindluse läänemüürile paigutati pimedate ööde saabumisel suur latern, et laevad leiaksid tee Sankt Peterburgi. Teine töötav tuletorn asus aga täiesti Soome lahe alguses, Kõpus. Eestimaa asekuberneri von Löweni kirjast krahv Apraksinile 01.08.1723 selgub, et kogu Põhjasõja aja koguti Hiiumaast mööduvatelt laevadelt tuletorni-maksu, keskmiselt 200-300 hõbetaalrit aastas. Seega pidi Kõpu tuletorn töötama. Kuigi ilmselt mitte pidevalt, sest oli ikkagi sõjaaeg.

 

Tuletornide puudumist Soome lahel püüdis Vene sõjavägi kompenseerida ajutiste märgutulede ehk kaldalõkete kasutamisega. Neid süüdati aga alati seoses mingi kindla sõjalise manöövri sooritamisega ehk lühiajaliselt.

 

Tulles tagasi Peeter I märgukirja juurde 22.07.1718 peab ütlema, et kuigi seda kirja tsiteeritakse väga sageli, räägitakse enamasti ainult ühest lõigust, mis loob kogu dokumendist veidi moonutatud pildi. Kiri koosneb nimelt kahest osast. Esiteks teatab Peeter, mida tuleb kohe teha ja seejärel, mida tuleb teha perspektiivis. Enamik autoreid tsiteerib just teist osa, kuna see on oluline tuletornide ehitamise ajaloo seisukohalt üldiselt. Keri tuletorni ajaloo aspektist on aga huvitavam hoopis kirja esimene pool.

 

Kirja alguses, klausliga „kohe”, annab Peeter I järgmised neli korraldust. Esiteks – ehitada Keri saarele ja Vaindloole kivitulbad kõrgusega 30-50 jalga (kuni 15 m) ning küljepikkusega 15–20 jalga (kuni 6 m). Lisatud on, et kuni kivitulbad valmivad, tuleb postide otsa panna tõrvavaadid (põletamiseks). Teiseks – märkida merekaardile kivid, mille otsa Muhanov sõitis ning see koht hiljem tähistada meremärgiga. Kolmandaks – organiseerida Soome lahe kaardistamine Seskärist kuni Hiiumaani. Neljandaks – tähistada toodritega Naissaare ja Aegna ning Naissaare ja mandri vahelised laevateed.

 

Kirja teises osas, klausliga „edaspidi”  on nüüd see lõik, mida armastatakse tsiteerida.

«Для осенних ночей надлежит огням быть на Кокшхере, Стеншхере, Гогланде, Горивалдае и на конце косы Котлина острова. Но для сего только места изготовить, для того когда нашим кораблям идти, тогда и зажигать, а не всегда. А, между тем, когда Бог даст мир, мочно говорить с торговыми иных государств, чаю, что будут платить».

 

Tõlkes: „ Sügisöödel tuleb hoida märgutuld Keril, Vaindlool, Suursaarel, Gorivaldail ja Kotlini saare maasääre otsas. Kohad tuleb valmis seada, kuid tuled põlegu ainult siis, kui meie laevad mööduvad – mitte kogu aeg.  Annab Jumal meile aga rahulepingu, võib läbi rääkida ka teiste riikide kaupmeestega, kui maksma soostuvad”.

 

Lisaks eeltoodule on Peetri kirja teises osas veel paar tähelepanuväärset mõtet. Soovitatakse paigaldada meremärgid Tallinna madalale, Kuradimunale ja Nygrundile (Osmussaare juures) ning kivitulpade vastu välja vahetada 4 Naissaarel ja Aegnal paiknevat steng’i.

 

Kuigi käsk oli „kohe”, siis Keri ja Vaindloo jaoks see Peeter I korraldus paaril järgneval aastal olulisi muutusi kaasa ei toonud. Keri sai tuletorni alles 5 aasta pärast ning see oli puidust, mitte kivist. Vaindloo puhul kulus aga tuletorni saamiseks veel tervelt 153 aastat. Peterburi tagasi jõudnud Peeter I keskendus 1718. aasta sügisel ainult ühe – Kotlini maasääre majaka ehitamisele ning sellest saigi ka ainus Tallinna märgukirjas mainitud tuletorn, mis 1719. aastal toimima hakkas.

Külalised u 1930

Siiski ei möödunud 1719. aasta Keri ja Vaindloo jaoks ilma sündmusteta. Eelneval, 1718. aastal peetud läbirääkimistel Venemaa ja Rootsi rahulepinguni ei jõudnud ning Põhjasõda jätkus uue hooga. Suve alguses liikus kogu Venemaa laevastik Soome lahest välja ning ründas juulikuus Rootsi rannikut Stockholmi piirkonnas. Põhilise osa sellest laevastikust moodustas sõudelaevastik ehk galeerid. Nendega transporditi Rootsi ligi 30 000 jalaväelast, kes muutsid mereäärsed alad tühermaaks. Purjelaevad osalesid operatsioonis samuti aktiivselt ning andsid rootslastele merelahingu Hiiumaa taga Läänemerel. Septembri saabudes tuli Vene laevastik tagasi Soome lahele, et liikuda edasi talvekorteritesse Viiburis ja Kroonlinnas. Ööd olid juba pimedad ning tee näitamiseks käskis Peeter I süüdata piki Soome lahte ajutised majakad

Selle sündmusega seoses on väga huvitav Tallinna ülemkomandant kindralmajor van Deldeni 13.09.1719 kiri Peeter I kabinetiülem Makarovile, milles ta teatab järgmist:„Vastavalt korraldusele 2. augustist põlevad tsaari näidatud 7 asukohas juba mitu nädalat kaldalõkked. Tegevust juhivad 5 vanemohvitseri ja töösse on kaasatud 100 sõdurit.  Samas on Naissaare juures ankrus seisnud kontr-admiral von Siversi laevastik on juba 11. septembril asunud teele Kroonlinna poole. Märgutulede põlemas hoidmine nõuab palju tööd ja küttepuid. Kas võiks selle nüüd lõpetada?“

 

Kuigi kirjas kohanimesid ei mainita, on dokument kaudseks tõendiks, et 1719. aasta sügisel põlesid märgutuled ka Keril ja Vaindlool. Navigeerimise seisukohast nii olulised saared, mida Peeter I ka ise teadis ja tähtsaks pidas, olid kindlasti märgutulede asukohtade nimekirjas.

 

Tuletorni ehitamine Keri saarele kerkis päevakorda pärast Põhjasõja lõppu. Õiguslikud küsimused olid lahendatud. Keri saar kuulus nüüd ametlikult Venemaale. Erinevalt näiteks Tallinna märgukirjas mainitud Suursaarest, mis jäi lõpuks Rootsile. Ka majanduslikke probleeme polnud.

 

Peeter I oli kindel arusaam, milline peab üks tuletorn olema. Kivist sammas, mille peal saab lõket teha. Loogiline lähenemine, sest 17. sajandi alguses oli lõke kõige tugevam öine valgusallikas. Peetri plaanide ellu viimine Soome lahe väikesaartel põrkus aga neljale olulisele takistusele. Sammaste ehitamiseks on vaja ehituskivi, mida kohapeal ei leidu, need tuleks tuua mandrilt. Saartel ei ole ka küttematerjali lõkke tegemiseks. Seda kulub väga palju, tuleks samuti tuua mandrilt. Mõlema eelmise punkti realiseerimiseks oleks vaja väikesaartele sadamaid, kuid selleks sobivad kohad puuduvad. Maale saab vaid väikseste paatidega, mis muudab suure materjalikoguse randa toimetamise aeganõudvaks, töömahukaks ja riskantseks ettevõtmiseks. Neljandaks probleemiks oli aeg. Tuletorne oli vaja kohe. Need tuli ehitada kiiresti.

 

Keerulise olukorra lahendusena sündis ajutine kompromiss. Soome lahe esimesed tuletornid ehitati puidust ning valgusallikana hakati kasutama küünalde ja õlilampidega suuri laternaid. Teenäitajaks oli siin 1719. aastal toimima hakanud Kotlini maasääre tuletorn, mille eskiisi tegi Peeter I ise ja mis alates 1736. aastast kannab Tolbuhhini majaka nime.

Keri sadam 1937

Kotlini tuletorniga põhisosas tõenäoliselt küllaltki sarnane puidust tuletorn ehitati Keri saarele 1723. aasta suvel. Tsaari korraldus ja joonised saabusid Peterburist 12. juulil. Ehituse läbiviijaks määrati insener-major Kulong (Кулонгь), kes kasutas tööjõuna kapten-porutšik Jagan Kasper Puga (Ягань Касперь Пуга) juhitud suurtükiväeosa tislereid. Torn ehitati Tallinnas valmis, võeti siis osadeks lahti, toimetati Kerile ning pandi seal uuesti kokku. 23. augustil 1723 raporteerib Tallinna ülemkomandant kindralmajor van Delden mereväe juhatajale krahv Apraksinile, et torn on vastavalt saadud ettekirjutusele valmis ehitatud ning insener-major Kulong koos suurtükiväelastega Keri saarelt tagasi Tallinna saabunud. See, et saarele keegi vastset tuletorni valvama ei jäänud, teeb ülemkomandandile natuke muret. Ta palub teada anda, kui palju mehi peaks Kerile valvesse saatma ja millega tuleks tornis valgust teha – kas laterna või lõkketulega. Samuti teeb ta ettepaneku saata kirjalikud instruktsioonid Keri tuletorni käitamise kohta viitseadmiral van Hooftile, kes Tallinna eskaadrit juhib,  sest tuletorn on ju mereväe, mitte maaväe haldusalas.

 

Admiraliteedi vastus van Deldeni kirjale saabus alles 1724. aasta kevadel ning sisaldas korraldust näidata Keri saarel valgust alates 1. augustist, kuni sõjalaevastik on Tallinnast Kroonlinna ära läinud ja sealt tagasi tulnud. Ehk siis mõnda aega sügisel ja mõnda aega kevadel. Valgusallika valik jäeti kohapeal otsustamiseks, soovitusega, et tuleks vaadata, milline variant riigikassale kõige soodsam tuleb. Raha kästi küsida sõjaväe Tallinna varahalduri käest ning tuletorni toimimise eest määrati vastutajaks kapten Tran, kes oli admiraliteedis hästi tuntud isik, sest ta juhtis sõjasadama ülemana Põhjasõja viimastel aastatel Vene sõjalaevade varustamist ja remonti Tallinnas.

 

Vastavalt Peterburist saadud korraldusele ka toimiti. 1. augustil 1724 alustas Keri tuletorn tööd. Valgusallikaks valiti küünalde ja õlilampidega latern ja tuletorni meeskonna suuruseks kujunes viis inimest. Seda kinnitab paarkümmend aastat hiljem, 1750. aasta paiku koostatud Aleksei Nagajevi „Balti mere lootsiraamat”.

 

Niisiis on Keri tuletornil kolm sünnipäeva ja kõik augustikuus. Augustis 1719 anti Keri saarelt esmakordselt navigatsiooni tarbeks valgussignaale. Augustis 1723 valmis Keri tuletorn esialgsel kuju. 1. augustil 1724 hakkas Keri tuletorn tööle tuletornina. Seda viimast küll mitte aasta ringi, vaid kahe pikema pausiga – südatalvel ning suve alguses, valgete ööde aegu.

Keri tuletorni valmimisega ei lõppenud aga saarele tuletorni ehitamise teema. Aastatel 1725 – 1740 toimus pikk ametkondlik diskusioon ja kirjavahetus Kerile kivitorni ehitamise küsimuses. Muuhulgas otsiti ehituskivi leiukohti Keri lähedalt, näiteks Prangli saarelt,. kuid edutult. Pärast Peeter I surma oli muutunud ka tuletornide suhtes aetav poliitika. Merenduse käekäik ei olnud enam tähtis riiklik teema. Finantseerimist vähendati oluliselt. Kokkuvõtteks ühegi vastuvõetava lahenduseni ei jõutud ning Keri kivitorni idee pandi kalevi alla.

 

Keri saare ajaloos on üheks märkimisväärseks kuupäevaks 26. september 1740 (vana kalendri järgi, uue järgi 7.10.1740). Pärast Põhjasõda oli alanud regulaarne postilaevaühendus Kroonlinna ja Lübecki vahel. Postilaev jõudis ühel navigatsioonihooajal teha kaks ringi. Viimane Lübecki–Kroonlinna reis jäi tavaliselt augustisse-septembrisse, 1740. aastal aga lausa septembri lõppu. Postilaev, milleks kõnesoleval aastal oli 16 kahuriga Novõi Kurjer, oli jõudnud juba Soome lahele, kui ilm halvenes. Kapten siiski kohe Tallinnasse sisse keerama ei hakanud, vaid üritas edasi purjetada. Juba Tallinnast mööda jõudnud, sai selgeks, et tuleb ikkagi tormvarju otsida ning otsustati keerata Prangli alla. Rasketes oludes tegi aga kapten valearvestuse Keri kagusääre ulatuse suhtes ning laev sõitis seal täie hooga kividele.  Kuna vesi ei olnud sügav, pääsesid kõik pardal olnud inimesed jalgsi Keri saarele, kus nad leidsid peavarju tuletornivahtide juures. Ohvreid ei olnud. Laeva seevastu päästa ei õnnestunud, see purunes täielikult. Järgmisel päeval kui torm rauges, toimetati Novõi Kurjeri meeskond ja reisijad Pranglile ning sealt edasi Tallinnasse. Juhtumi kohta algatati juurdlus, kuid kaptenil süüd ei leitud. Kahjuks ei ole selle juhtumiga seoses täpsemalt räägitud Keri tuletornist ega sealsetest oludest.

 

Rootsi-Vene sõda, mis toimus  aastatel 1741–1743, oli Keri tuletorni jaoks oluliste tagajärgedega. Soome kuulus sel ajal Rootsile ning kui sõda augustis 1741 algas, osutus vaenlane olevat ootamatult otse Keri nähtatvusulatuses. Peterburist tuli korraldus tuletorn demonteerida ja põlema süüdata ning varustus ja meeskond evakueerida. Torn küll demonteeriti, kuid selle jäänuste põletamisega aega viitma ei hakatud. Varustus ja tuletornimeeskond toodi kiiresti Tallinnasse. Nii jäi saar esimest korda üle aastakümnete pikemaks ajaks inimtühjaks ning pimedaks.

 

Ootamatult alanud sõda lõppes juunis 1743 Venemaa võiduga. Tallinnast toodi varustus ja meeskond tagasi. Torn pandi kokku ning see hakkas sügisest jälle tööle.

Soome turistid umbes 1930

Aastatel 1750 ja 1751 viidi Keri saare juures läbi hüdrograafilised mõõdistamised I järgu kapten Aleksei Nagajaevi juhtimisel. Admiraliteet oli talle ülesandeks teinud koostada Läänemere navigatsioonikaart. Kaardi juurde kuuluv lootsiraamat ilmus trükist 1757. aastal. Selles on ainus ja kahjuks väga napp Keri esimese tuletorni kirjeldus. Torni kõrguseks on toodud 106 jalga ehk 32 m. Valgusallikaks on märgitud „piisava suurusega latern” (фонарь довольной величины).

 

Mõned aastad hiljem, 1759. aastal, võeti ette Keri tuletorni põhjalik rekonstrueerimine. 36 aastat kasutuses olnud konstruktsioon oli täiesti pehkinud. Uus torn ehitati samuti puidust, kuid selgelt teistsuguse konstruktsiooniga. Täpsemalt on seda kirjeldatud 1792. aasta dokumentides. Torn on nüüd 17 sülda ehk 36 m kõrge. Torni läbimõõduks on 5 sülda ehk 10,6 m. Lihtsalt laterna asemel on selles tornis kasutusel juba kinnine laternaruum, kõrgusega 12 jalga ehk 3,6 m. Valgusallikana märgitakse jätkuvalt küünlaid ja õlilampe.

 

Keri uus puittorn pidas vastu eelmisest kauem – tervelt 41 aastat. 1800. aastal lükkas torm torni siiski ümber. Kolmas torn otsustati ehitada juba kivist. Projekt telliti eakalt Peterburi õuearhitektilt Charles Cameronilt. Päritolult šotlane, saabus ta Venemaale Katariina II kutsel 1779. aastal. Tema elutöödeks said mitmed Tsarskoe Selo paleede väljapaistavad elemendid. Eelkõige Ahaat-tuba ja Galerii. Pärast Katarina II surma oli Cameron mõnda aega põlu all, kuid seoses Aleksandr I troonile tõusmisega võeti jälle teenistusse. Temast sai Admiraliteedi arhitekt. Cameroni kui klassitsismi viljeleva arhitekti fantaasialennuga ongi seotud kaasajal Keri tuletorni külastavate turistide pidevalt korduv küsimus – miks siia torni selline „mõisa trepp” on ehitatud? Kui oled kogu oma elu ehitanud kauneid paleesid, siis ei pruugi argine trepp sulle mõttessegi tulla.

 

Kivist tuletorni ehitus edenes vaevaliselt. Ehitada sai ainult lühiajaliste perioodide kaupa, kui ilm lubas Tallinnast laevaga kohale toodud ehituskive paatidega randa vedada. Kaks aastat hiljem, 1802. aastal, saabus ehitust üle vaatama värskelt  Tuletornide Järelevalveameti etteotsa määratud II järgu kapten Leonti Spafarjev. Selgus, et tuletornist oli valmis umbes pool. Nõnda jätkates kulunuks torni valmimiseks veel mitu aastat. Meremehed olid aga Keri märgutule pika puudumise pärast juba niigi väga pahased. Spafarjev andis korralduse tellida Cameronilt uus projekt – Keri torni lõpetamine puitkonstruktsioonina. Kusjuures laternaruum tuli projekteerida sellisena, et sinna saaks paigutada katoptrilise valgusseadme. Ministeerium oli otsustanud katsetada tuletornitehnoloogia viimast sõna.

 

Katoptriline valgusseade ehitati Peterburis välismaiste analoogide   eeskujul ning see kujutas endast suurt, 16 õlilambiga lühtrit, kus iga õlilambi taha oli paigutatud kumer vaskkausike. Kausi peegelsiledaks poleeritud kumer pind koondas valguskiiri ning suurendas sellega tuntavalt lambi valgustugevust.

 

1803. aasta novembriks sai Keri uus tuletorn lõpuks valmis. See kujutas endast 25 m kõrgust lubjakivimüüritisest tüvikoonust, mille peal paiknes kaheksatahuline puidust tüvipüramiid. Laternaruum oli 12-kandiline. Tuli asus merepinnast 32 m kõrgusel. Katoptrilne valgusseade õigustas end igati. Järgmisest, 1804. aastast alates hakati selle peale üle viima kõiki Venemaa tuletorne.

 

Tuletorni ülemine puidust osa aga väsis ja pehkis, mistõttu oli taas tarvis torni uuendada. Tänapäevase kuju võttis Keri tuletorn 1858. aastal, kui moodsa Fresneli läätse jaoks valmistati Peterburis terastorn, mis Keri saarele veeti, et see vana ja mädanenud puust torniosa asemele panna. Et Fresneli lääts koondab selle keskel paikneva valgusallika kiired horisondile, siis on see oluliselt kompaktsem kui katoptriline seade. Seetõttu sai ka uus torniosa ainult nii lai kui parajasti tarvis oli ning torn võttis unikaalse kuju, mis meenutab karahvini..

Fresneli lääts,laterna alus ja tõenäoliselt ka laternaruum valmistati Pariisis Henry- LePaute’i (1800 –1885) tehases. Kahjuks pole Pariisis valmistatud suur lääts tänapäevani säilinud, see hävines 1941. aastal. tõenäoliselt lennuki kuulidest, mille sissemuljutud jäljed on torni seinal siiani näha. Läätse alus ja laternaruum koos Henry-LePaute’i firmamärgiga on aga hästi säilinud. Praegu on vana läätse asemel väiksem, nõukogudeaegne Fresneli lääts, mille peal on omakorda töötav LED valgusallikas. Vana, nõukogude aegse läätse sees on kaasaegsemad halogeenlambid ning seda kasutatakse varu laternana, juhuks, kui põhiline,  LED- latern ei tööta.
Laternaruumi katuse veesülitid on kaunistatud lõvipeadega.

Torni joonis


Lühikest aega (1906-–1912) töötas Keri tuletorn ka kohaliku, saarelt leitud maagaasi valgusega. Kuid peale gaasikaevu kokkuvarisemist mindi petrooleumi peale tagasi. Gaasi kütteks loodud taristu, mis sisaldas ka mahutit ja hoonete kütet lisaks majakale, jäi saarele roostetama ning alles 1930. aastatel allveelaevade Kalev ja Lembitu heaks tehtava korjanduse käigus lõigati vanarauaks ja tulud läksid allveelaeva ehituseks.

 

Torni kiviosa katus oli kuni 1943. aastani pliist, kuid Saksa sõjavägi avastas sealt väärtusliku materjali ja laskis Prangli meestel katuse demonteerida ja väärtuslik metall sõjatööstusesse edasi saata. Loomulikult hoolitses kohalik rahvas oma haavlimaterjali täiendamise eest ning räägitakse, et Pranglilt võib siiani leida Keri tuletorni pliikatuse tükke. Pliist katusematerjali tükke on leitud ka Keri saarell, torni juurest maa seest.


Tuletorni kiviosa põhjasein on läbi aegade ilmutanud tendentsi pragunemisele ning selle takistamiseks ehitati 1937. aastal arhitekt Armas Luige juhtimisel tornile ümber raudbetoonvitsad.
Põhjaseina pragunemise põhjuseks oli aga torni ehitamisel tehtud oluline viga. Nimelt koosneb torn sisemisest silinderjast tornist ja välimisest koonusjast tornist, mille vahele on ehitatud trepp. Trepi alune aga on täidetud lahtise kiviklibuga. Kui kiviklibu oleks seotud lubjaga, siis pragunemist poleks torni allosas toimunud, kuid kuna kiviklibu oli lahtine, siis käitus see osaliselt vedelikuna, ning mida kõrgemale kiviklibu trepi all jõudis, seda suuremat survet see välisseinale avaldas. Ning torni põhjaosas ulatus kiviklibu peaaegu kiviosa ülemise ääreni.
Mõneks ajaks vitsad küll peatasid pragunemise, kuid 1980. a lõpuks oli torni seisukord taas katastroofiline laienenud pragude ja uute varingute tõttu.

Samal ajal oli ka Kõpu tuletornist suuri tükke alla varisenud ning kiiremas korras asuti seda remontima. Veidi hiljem algas remont ka Keri tuletornis. Eemaldati betoonvitsad ning sellega remont lõppeski koos segaste aegade saabumisega. Ning vitsteta jäänud põhjakülg varises 1990. aastal täielikult alla. 1996. aastal stabiliseeriti torni seisundit ning paigaldati õhukesed metallvitsad.


Praegu on torn jälle väga halvas seisus. Märgata on kiviklibu vajumist ning lääneseina välimise kihi irdumist koos varingutega. Kuigi alates 2017. aastast on tuletorn külastajatele suletud, siis Keri saar ootab külalisi kogu navigatsioonihooaja vältel, et tuletorni ilu eemalt nautida.

Suvi 2018