Keri tuletorn

Sadama vaade 1960

Esimest samba sarnast meremärki Keri saarel võib oletada Petter Gedda 1695. aasta merekaardil. 1719. aastal käskis Peeter I ehitada Keri saarele 30–50 jala kõrguse kivitulba, mille otsas oleks võimalik tuld teha ja 1723. aastal lasi ta süüdata tule teiste Soome lahe saarte Vaindloo, Suursaare, Kotlini kõrval ka Keri saarel.

Vaade tornist loodesse 1969

Esimene puidust tuletorn valmis 1724. aastal. Aleksei Nagajevi 1789. aasta lootsiraamatus on märgitud Keri saarel 106 jala (ca 32 m) kõrgust tuletorni, mille küllalt suures laternaruumis hoiti  tuld. Teada on, et Keri tuletorni meeskonna koosseisu kuulus 18. sajandi lõpus kipper ja 5 madrust. 1800. aastal alustati Keri saarel kivitorni ehitamist, mis aga materjali kohaletoimetamise ja tööjõu värbamisraskuste tõttu kavandatust madalamana lõpetati.

Kivist osa peale rajati 1803. aastal kaheksatahuline merepinnast 99,5 jala (ca 30 m) kõrgune puidust torn. 12-tahulisse laternaruumi paigaldati esmakordselt Tsaari-Venemaal katoptrilised valgusseadmed: 16 kanepiõlilampi vask- reflektoritega, mis valmistati Peterburi tehases Inglismaalt toodud reflektori eeskujul. Et katse tunnistati kordaläinuks, tegi kapten Leonti Spafarjev 1804. aastal ettepaneku kõigis tuletornides üle minna uuele valgustehnikale.

1858. aastal paigaldati Keri tuletorni vana puitosa asemel koonilisele kivi- alusele Peterburis detailidena valmistatud katlaplekist metalltorn. Taaskord esimesena Venemaal varustati see Pariisist Henry LePaute’i tehasest tellitud II järgu püsiva tulega dioptrilise aparaadiga, mille merepinnast 32 m kõrgusel asuv valgus oli nähtav 12 miili kaugusele. 31-meetrine tuletorn värviti tumepruuniks ja laternaruumi katus roheliseks. 1876. aastal viidi tuletorn üle petrooleumivalgusele. 1895. aasta paiku varustati Keri tuletorn suure udukellaga, mis paigaldati kiviosa katusele. Tähelepanuväärne on see, et aastail 1906 kuni 1912 töötas Keri tuletorn ainsana maailmas sealtsamast maapõuest saadava maagaasi energial.

Keri tuletorn u 1930

1930ndatel rajati saarele kividega täidetud palkkastidele toetuv paadisild ja ehitati tuletorni kivist osale neli meetrikõrgust ja 15 cm paksust raudbetoonist vitsa ümber, et takistada torni välisseina laialivajumist. 1990. aastal vajus kivist kehandist neljandik välisseina alla ning samal aastal pandi ehitisele ümber ajutised metallist vitsad. Hävimise vältimiseks oleks tarvis suuremahulisi restaureerimistöid. Varisemisohu tõttu suleti 2017. aasta suvel torn külastajatele.

II maailmasõjas purustati tuletorni valgusaparaat, põlesid ära 19. sajandi teisel poolel ehitatud ülevaataja elamu ja ait ning 1920. aastate lõpus ehitatud sireenimotoristide elamu. Nõukogude rajal ehitati uus elamu ja generaatorimaja. 1995. aastal viidi tuletorn üle päikese- ja tuuleenergial töötavale automaatsele valgus- ja kontrollsüsteemile.

Teenindushoonetest on säilinud 19. sajandi teisel poolel ehitatud sireenihoone, saun (1925), kaev (1930. aastad), paadikuur (1936), kivist elamu (1955), generaatorihoone (1961) jm tehnilised ehitised.

Omapärase arhitektuurse vormiga Keri tuletorn on kultuurimälestisena riikliku kaitse all ja kuulub The International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities (IALA) poolt välja valitud 100 tuletorni-arhitektuurimälestise nimekirja. Peale Keri kuulub sinna veel Kõpu, Ruhnu, Tahkuna, Pakri ja Suurupi tuletorn.